Ma arvan, et kui mu laps kunagi õhinal jutuga tuleb, et läheb nädalaks Brüsselisse, sest pole kunagi käinud, soovitan ka mina tal mitte öistel tänavatel hulkuda ja palun emaitea, Schumani kvartalist, pilti teha.

Aga Moskva on hull linn kõige paremas kujuteldavas mõttes. Kirev, kurbnaljakas, tihe. Peksa ei saanud, ebameeldivusi ei kohanud, kuigi hulkusime öisetel tänavatel ja Ostankinost pilti ei teinud.

Sissejuhatuse lõpetuseks jagan teiega oma uudishimu, et ei tea, kas neil meestel (marssal Zhukov ja kuivaseaduse-mees) on midagi ühist.

Kolmanda õlle tegime Punasel väljakul ja ma kartsin üliväga, et need miilitsad seal taamal tulevad meiega sel teemal vestlema.

Sest tegelikult on Moskvas/Venemaal avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, aga pärast Peterburis sõber Misha seletas, et kõik niikuinii joovad, ei jaksaks ära trahvida selliseid. Samas tuli välja, et alkohol on venelaste jaoks pigem siiski kange kraam, sest see, et alkoholi Peterburis pärast 23 ei müüda, tähendab just seda, et viina ei saa. Õlut ikka saab.

Neljanda õlle tegime Aleksandri aias, kus parajasti käis suur guljanije ja igavesse tulle nelkide loopimine. Igavese tule juures oli see naljakas asi, et iga natukese aja tagant marssis üks sõdur teiste sõdurite mütse, nööre, pükse jms kohendama. Maikommenteeri:

Viienda õlle tegime Patriarhi tiikide juures, kuhu sattusime niisama mööda Tverskajat kolades. Kiskus pimedaks, guljanije ägenes (inimesed muutusid jutukamateks, joviaalsemateks ja kõhedusttekitavamateks).

Edasi läks lugemine sassi, sest õlu pargis kujunes Moskva refrääniks. Kõige rohkem meeldis mulle Zolotaja Botška, kohalik menuk paistis ka Nevskaja.

Tagasi Eestis ma pole õlut joonud, mõnda aega ei taha ka.

Keset parki mürtsusid puhkpillid ja klubikond seeniore olid nurka visanud oma argipäeva:

Vaimustav taidlus! Professionaalne isetegevus! Absoluutseks lemmikuks kujunes daam sinises, kes hullutas nii härrat sinises kui härrat roosas (täitsa Fonzie). Härra sinises tantsis ainult kas daamiga sinises või kui daam sinises tantsis härraga roosas, nõksutas härra sinises kadedalt läheduses:

Teise paketi staare moodustasid kaks energilist baabat, keda meestenappus ei paistnud heidutavat või oli nende koreograafia paaristantsuks lihtsalt liiga modernne. Ühte neist nägite ka viimatises videos all paremal nurgas. Aga tema paariline oli ka vaimustav. Nimetasime neid kokkuleppeliselt Kakuks ja Liisiks. Tervitagem  järgneva videoga muidugimõista Kakut ja Liisit:

Lühidalt eredam, ülejäänu leiab reisiraamatutest:

1. Viktor Tsoi sein vanal Arbatil (pärast näitlejate maja vasakule keerata). Äge. Eriti väike altar, kuhu sigarette tossama jäetakse. Ja õlut.

2. Lunastaja-Kristuse katedraal – minna kindlasti keldrisse ka, seal on veel üks katedraal.

3. VDNH ehk “Nõuka EXPO” me Eesti paviljoni otsida ei osanud, aga nüüd hiljem on osanud vanemad ja targemad rääkida, et tegelikult on ta seal täitsa olemas peatänavas vasakut kätt viimane paviljon. Ilmekas detail on mahakraabitud Karjala vapp ENSVi oma kõrval. Moskva on üldse täis ilmekaid detaile.

4. Novodevitši kalmistu – Jeltsini haud on päris… ütleme nii, et esiletükkiv. Novodevitshile ei mahu enam kedagi ja Jeltsin on justkui käigutee peal. Aga kivi on muidugi aus.

5. Tretjakov (uus) – nukker ja kõle hoone, aga palju toredaid pilte selle sees.

6. Gorki majamuuseum – pulbitsev juugend nai nagu on, tundub, et miskit pole seal juugendiajast saati puututud, isegi kassipissihais nagu oleks juugend.

Oli esimene koht, kuhu Moskvas sattusime, sest saime „saatkonna-omadega“ Šermentjevost linna. Pärisime teadjatelt rohkem selle nõmeda registreerimisnõude kohta – kindel nõuanne oli, et tehke ära, seda jama, mis registreerimise puudumisest tulla võib, pole vaja. Ukse vahelt paistis suursaaadik Marina, tõsine ja väärikas.

Paar päeva hiljem maksimegi ühel õhtul hostelis 500 rubla näkku ja saime järgmisel hommikul kõverate lõikeäärtega paljundatud lipakad. Õnneks siiski kordagi vaja ei läinud.

Meie toas elasid paar Norra poissi, kes haisesid, norskasid, oksendasid ja kandsid läbipaistvat aluspesu. Sellest kõigest polnud hullu, sest nad kolisid kohe järgmisel päeval väiksemasse kõrvaltuppa. Kumavat aluspesu nägime siiski ka järgmistel päevadel.

Ühe öö veetis seal ülikonnaga Vene poiss, kes ärkas vara ja tegi hommikul tuhvlites tualetti.

Meist kauem jäi sinna Juan Hispaaniast, kes on fotograaf ja „peab“ suurlinnu pildistama. Londonit ja Kairot juba pildistas, järgmisena pildistab Delhit. Näitas ühte oma raamatut, kurvad pildid olid kohtadest, kus linn otsa lõppeb. Või siis maa otsa lõppeb ja linn algab.

Meie lemmikuks oli ukse juures „maganud“ fantoomnaine. Nimelt ei maganud ühes korralikult ülestehtud voodis kedagi, ainult ruuduline kohver seisis mitu päeva voodi ees. Ükshetk kuulasime, kas tiksub. Ei tiksunud ja jätsime sisse vaatamata. Siis ühel varahommikul ilmus välja keskealine naine, kes ajas oma kohvris sobramisega meid üles. Sobras, sobras ja leidis lõpuks leopardimustriga siidisalli. Voltis aeglaselt ja põhjalikult selle kokku, pani kaela ja lahkus. Stiilne tädi.

Siis olid seal veel noored briti kutid, kellest üks oli teel Vladivostokki. Uuris jakuutidelt, et kas sealt bussid ikka käivad Hiina, sest tal lõppeb Vladivostokki jõudmise päeval Vene viisa otsa. Üks briti kuttidest tunnistas, et on algaval EM-l prantslaste poolt, mispeale teised britid teda pikalt jõllitasid, „fare enough“ mühatasid ja veel ülbemalt edasi jõllitasid.

Jakuudid, keda me väga rassistikul kombel räpasteks hiinlasteks pidasime ja üliväga kartsime, et need „miljon hiinlast seal registratuuris“ meie tuppa pannakse. Pandi hoopis oksendavate norrakate tuppa ja õhtul selgus, et polegi hiinlased, on hoopis toredad jakuudid, kes räägivad nii vene, sahha kui inglise keelt ja mängivad kitarri. „jakutskie pesnit“ minu soovil siiski ei mänginud, mängisid Limp Bizkitit (No one knows what it’s laaaaaik…“ ja küsisid kõigilt, et do you know the words. Keegi ei teadnud.

Hispaania vanapaar – mees tutvus igal hommikul kaartide ja reisijuhtidega, naine pistis samal ajal tardunud ilmega u 20 küpsist kinni ja jõi sooja mullidega piima peale.

Üks ameerika mees, kes nägi välja nagu Sean Connery, ainult et kõvast koledam, tegi ööd läbi läpakaga tööd ja rääkis mobiiltelefoniga, et saadaru, mulle pakuti siin viit kilo. Ausalt, ma räägin sulle, sõitis viis taksot ette ja igas ühes oli kilo sees. Ma ütlesin neile, et kutid, nii me bisnest ei tee ja sinna see viis kilo läks. Pärast rääkis mingile nõmedale sakslasele, et ta on Venemaal 8 aastat elanud, 5 äri püsti pannud, kogu raha kaotanud. 40tuhat dollarit on ta invsteerinud Venemaale, saate aru, 40tuhat dollarit. Sakslane ütles sellepeale, et vau, sa oled siis tõeline heategija, kui nii palju raha siia jätad selle peale.

Meie akna all tehti 3 ööd järjest teetöid, mistõttu Kusta oli väga tige. Mul olid kõrvatropid.

Link hostelile ka.

Teater pettis siiski lootusi – seal oli igasuguseid, näiteks üks Mötörheadi dressikaga tüdruk, kes jättis dressika garderoobi ja jalutas Manowari t-särgi väel saali. Samas ühel naisel oli jällegi pulmakleit seljas ja soeng ka. Kusta on mulle lati suitsuvorsti võlgu nende teatrinaiste pärast.

Lõppeks - Peterburi naised polnud üldse nii jahmatavad, isegi 9. mail polnud osadel maniküüri.

]]> http://votsok.wordpress.com/2008/05/16/naised/feed/ 0 fenofatal http://votsok.wordpress.com/2008/05/16/teater-%e2%80%93-farenheit-411/ http://votsok.wordpress.com/2008/05/16/teater-%e2%80%93-farenheit-411/#comments Fri, 16 May 2008 23:07:47 +0000 fenofatal http://votsok.wordpress.com/?p=14 Continue reading →]]> Teadsime juba ette, et me eriti palju aru ei saa ja lugesime raamatu läbi (mul jäi lõpp lugemata). Oleks vast rohkemgi saanud, aga teatris on väheke teistmoodi kui kinos või televiisoris – ei saa kõvemaks keerata, et paremini kuulda.

Ülejäänud publik sai aga ilusti aru ja oli üsna kirgline. Hõikas vahele, plaksutas pärast stseene (eriti läks peale see mees, kes tuletõrjeülemat mängis – Viktor Verzhbitski), sosistas, kui aru ei saanud. Kui keegi publikust liiga kõva lärmi tegi, tõusis püsti saalitöötaja (neid istus igas nurgas) ja vibutas näppu. Võimas. Kui Elmo etenduse lõpus eesti keeles piiblikatkendit luges, rullus üle saali „Tshevoo“-laine ja noormees ees vasakul märkis, et „nu shto eto, tshuzhoi jazõkk!“

Ostsime Elmole valge roosi ja kaardi, kus tänasime elamuse eest ja kutsusime ta õlut jooma. Teatris tekkis kontsurebija-daamiga väheke jagelemist, et mis mõttes me ise ei taha talle lille viia, ikka ise tuleb viia. Seletasime, et vot takoi sjurpriiz u nas dlja Elmo, mozhet bõt võ sama daitje… Kontsurebija-daam läkski liimile ja Elmo oli väga üllatunud, hakkas kohe publikuridu pilguga sobrama. Me muudkui plaksutasime ja itsitasime.

Pärast etendust oli muidugi probleem, et kui nüüd hull helistabki, siis kus me teda, võõrast inimest siin ootame võõras linnas ja võõras linnajaos. Leidsime juba mingi kõrtsi, kui Elmo helistaski. Sada aastat klapitasid seal Kustaga, et täna on hästi ei sobi, aga mis homme teete ja mis üldse Moskvas teete ja kuidas etendus meeldis.

Muideks mis-te-Moskvas-teete küsimust on meile nii enne minekut, pärast tulekut kui olemise ajal väga palju esitatud ja võimatu on vastata nii, et keegi vastusega rahule jääks. Et mismõttes niisama, mismõttes kultuur, mismõttes lebo ja õlu.  Nüüd saab vähemalt öelda, et lugege reisikirja .

Metroost saime ka kõige vingema kontserdielamuse. Lenini nimelise raamatukogu all nimelt mängis keelpillikvartett.  Hästi mängis, mitte et ma aru saaks, kui keelpillikvartett halvasti mängib.

Slava korraldas viimasel õhtul meile veel jätku-metrootuuri ja tahtis meid viia veel kuskile sillapealsesse jaama, aga pidime Peterburi platskaardile kiirustama ja jätsime Slava järgmiste Moskvasse jõudnud eestlaste kamandada.

Peterburi metroo on muidugi sesmõttes vingem, et vahepeal jõuad korraks karta-loota, et ei tea, kas me jõuame siin Austraaliasse välja enne kui põhi vastu tuleb.

Viru keskuse trepid sõidavad vääga aeglaselt, ütleks ma veel käinu-näinuna.