Hostel

Saatkonnast saime korraliku tõllaga hostelisse. Algus oli tiba ehmatav. Meie toas oli viis narivoodit ja minu voodi küljes rippus ülikond ja paar triiksärki. Selgus, et on segatuba, mitte tüdrukute tuba, aga me ei viitsind viriseda, poisid on ju teadagi toredamad kui tüdrukud. Pärast selgus, et me olime ainsad tüdrukud narides seal hostelis, ülejäänud tüdrukud olid kaheinimesetubades koos mehega.

Meie toas elasid paar Norra poissi, kes haisesid, norskasid, oksendasid ja kandsid läbipaistvat aluspesu. Sellest kõigest polnud hullu, sest nad kolisid kohe järgmisel päeval väiksemasse kõrvaltuppa. Kumavat aluspesu nägime siiski ka järgmistel päevadel.

Ühe öö veetis seal ülikonnaga Vene poiss, kes ärkas vara ja tegi hommikul tuhvlites tualetti.

Meist kauem jäi sinna Juan Hispaaniast, kes on fotograaf ja „peab“ suurlinnu pildistama. Londonit ja Kairot juba pildistas, järgmisena pildistab Delhit. Näitas ühte oma raamatut, kurvad pildid olid kohtadest, kus linn otsa lõppeb. Või siis maa otsa lõppeb ja linn algab.

Meie lemmikuks oli ukse juures „maganud“ fantoomnaine. Nimelt ei maganud ühes korralikult ülestehtud voodis kedagi, ainult ruuduline kohver seisis mitu päeva voodi ees. Ükshetk kuulasime, kas tiksub. Ei tiksunud ja jätsime sisse vaatamata. Siis ühel varahommikul ilmus välja keskealine naine, kes ajas oma kohvris sobramisega meid üles. Sobras, sobras ja leidis lõpuks leopardimustriga siidisalli. Voltis aeglaselt ja põhjalikult selle kokku, pani kaela ja lahkus. Stiilne tädi.

Siis olid seal veel noored briti kutid, kellest üks oli teel Vladivostokki. Uuris jakuutidelt, et kas sealt bussid ikka käivad Hiina, sest tal lõppeb Vladivostokki jõudmise päeval Vene viisa otsa. Üks briti kuttidest tunnistas, et on algaval EM-l prantslaste poolt, mispeale teised britid teda pikalt jõllitasid, „fare enough“ mühatasid ja veel ülbemalt edasi jõllitasid.

Jakuudid, keda me väga rassistikul kombel räpasteks hiinlasteks pidasime ja üliväga kartsime, et need „miljon hiinlast seal registratuuris“ meie tuppa pannakse. Pandi hoopis oksendavate norrakate tuppa ja õhtul selgus, et polegi hiinlased, on hoopis toredad jakuudid, kes räägivad nii vene, sahha kui inglise keelt ja mängivad kitarri. „jakutskie pesnit“ minu soovil siiski ei mänginud, mängisid Limp Bizkitit (No one knows what it’s laaaaaik…“ ja küsisid kõigilt, et do you know the words. Keegi ei teadnud.

Hispaania vanapaar – mees tutvus igal hommikul kaartide ja reisijuhtidega, naine pistis samal ajal tardunud ilmega u 20 küpsist kinni ja jõi sooja mullidega piima peale.

Üks ameerika mees, kes nägi välja nagu Sean Connery, ainult et kõvast koledam, tegi ööd läbi läpakaga tööd ja rääkis mobiiltelefoniga, et saadaru, mulle pakuti siin viit kilo. Ausalt, ma räägin sulle, sõitis viis taksot ette ja igas ühes oli kilo sees. Ma ütlesin neile, et kutid, nii me bisnest ei tee ja sinna see viis kilo läks. Pärast rääkis mingile nõmedale sakslasele, et ta on Venemaal 8 aastat elanud, 5 äri püsti pannud, kogu raha kaotanud. 40tuhat dollarit on ta invsteerinud Venemaale, saate aru, 40tuhat dollarit. Sakslane ütles sellepeale, et vau, sa oled siis tõeline heategija, kui nii palju raha siia jätad selle peale.

Meie akna all tehti 3 ööd järjest teetöid, mistõttu Kusta oli väga tige. Mul olid kõrvatropid.

Link hostelile ka.

Paraad ja muu prazdnik

Mõtte, et paraadi näeb, matsin juba minnes maha. Kui juba Pärnus sõbrad kurtsid, et ei mahtund end patriootidest läbi litsuma et midagi näha, siis mis veel Moskvast rääkida. No ja muidugi oligi nii, et patrioodid nägid paraadipäeval ainult tehnikat, marssimist pidi televiisorist või paar päeva varem harjutusel vaatama.

Laupäeva öösel aga juhtus nii, et tulime Ohhotnõi rjadis metroost välja ja leidsime end Tverskajat palistamas koos ülejäänud rahvahulgaga, kes passis villiseid, soomukeid, tanke ja muid masinaid, et need Punase väljaku poole liikuma hakkaks.

Umbes pool tundi passimist ja lõpuks hakkasidki. Rahvas plaksutas ja vilistas ja juubeldas, tankid kõrisesid. Jube müra.

Selle poole tunni ootamise jooksul sõbrunes meiega üks papi, kes kuuldes, et me oleme Eestist, teadis rääkida, et lumine Tartu on talvehommikuti väga kaunis, kõik magavad ja väga vaikne on. Samuti seda, et Ohhotnõi Rjadi pidi kõvasti lisabetooni valama, et see topolid kaubamajja ei kukuks. Muidu oli tal väga hea meel, et selline suur pidu toimub üle 17 aasta. Jutukas papi oli ja kõrvalt ühmasid mingid kutid, et mis sa jutustad, neiud ei saa arugi. Jutu peale, et saame ikka, küsisid ka kutid, et kust tuleme. Ja teadsid kohe rääkida, et Eestis ei sallita venelasi ja on Venemaa-vastane suhtumine. Ma ütlesin, et natuke võib-olla on, aga see on märksa keerulisem lugu. (sõna „slozhnõi“ sai mulle armsaks juba talvel, kui me Ukraina-Jevgeniga valimisi vaatlesime ja see Jevgeni parasiitsõna oli).

See, kuidas linn dekoreeritud oli, tüütas üsna ära lõpuks. Võtame kasvõi eriti totrad majasuurused plakatid uuel Arbatil.

Või siis selle kauni kompositsiooni:

Või minu erilise lemmiku:

Küll aga lootsin siiralt, et Dima kroonimise puhul linnas suured rahvapidustused või vähemalt Deep Purple’i kontsert toimub. Barankatki. Kogu Kreml oli lintidega ümber piiratud ja ülejäänud linnas ulus tuul. Autosid oli ainult palju pargitud igale poole ja OMONi.

9. mail olime Peterburis. Seda lipu rüvetamise lugu ei näinud, aga rüvedalt palju inimesi oli tänavatel küll. Joodi õlut, söödi pirukaid, me seekord mitte, sest Polona oli hommikul kõva pudru keetnud.

Burak ja Slava

Et üksteisest mitte hulluks minna, käisime Moskva CouchSurfi kogunemisel. Jõudsime liiga hilja ja pea-aegu poleks urgast üles leidnudki, sest ma ei kirjutanud koha nime üles, ainult aadressi.

Lenini prospekti metroopeatuse ümbrus teisipäeva hilisõhtul on üsna kõhe kant. Seal on majad, mille ehitasid Solzhenitsõn ja teised vangid. Külm oli, ostsime pipraviina. Ma polnud varem pipraviina joonud, maitses palju parema külmarohuna kui kõik need rohuliksid.

Kokkusaamisel olid mõned itaallased, kaks uduvuntsidega moskva poissi, kes vaatasid meid kohe siukeste „ahhaa, fashistid“ nägudega ja meie (okei, mina) neid „ahhaa, nashistid“ näoga.

Üks kenam inimene oli ka – Burak, kes on tegelikult Türgist, aga ehitab Moskvas bürookompleks-kaubanduskeskust ja oskab teaduslikult rääkida, kui palju peab hoones temperatuur olema. 23 kraadi nimelt, sest kuigi see on naiste jaoks tiba liiga külm ja meeste jaoks tiba liiga palav, on läänemaailmas kultuuriliselt aktseptaabel, kui naistel on tööl tiba rohkem riideid ja meestel tiba vähem riideid seljas.

Slava oli üks neist uduvuntsidega poistest, kelle Burak järgmisel päeval ka meiega baari kutsus. Tuli välja, et on tore poiss (nashi-küsimust ei küsinud küll). Tegelikult Kurskist, aga tulnud Moskvasse keemiat õppima ja nüüd töötab instituudis. Töö on tore ja instituut annab elamispinna, ainult Slava ema muretseb seal Kurskis natuke, et Slava võiks endale rohkem tulevikku kindlustada ja oma elamise hankida. Moskvaga on Slava suhe igatahes väga armastav.

Slava ja Buraki pärandasime järgmistele eestlastele, kes saabusid Moskvasse täpselt siis, kui meie ärasõidule asutasime. Äkki neil on mõni normaalsem pilt ka meist kõigist. Mul on ainult selline. Burak ja Slava on parempoolsed.

Misha

Misha on Polona peika ja põhjus, miks Polona üldse viitsib hirmsal Venemaal elada. Mulle meeldis Misha väga, isegi siis, kui kell juba neli hakkas saama, mul kole uni, aga Misha jutud ikka otsas polnud. Samas oli ikka huvitav ka.

Misha on oma elu esimesed 13 aastat elanud Tshukotkal, kus ta isa ja ema töötasid ilmaennustajatena. Isa varases nooruses ka jääraiujana – ülesandeks toimetada paarisajahingelisele külale iga päev magedat vett. Sellest ajast peale on Misha isal kõva füüsiline vorm, kuigi ta suitsetab nagu vana toi. Misha ise hakkas ka 11-aastaselt suitsetama, sest muud polnud Tshukotkal eriti teha, aga kui Polonaga tuttavaks sai, jättis maha. Misha õpib ka ilma ennustama ja muretseb väheke sellepärast, kuidas armeest ära saada. Õigemini armeest polegi vist nii keeruline ära saada kui välismaa viisat, kus oleks kirjas, et tal on armeega sotid okeid.

Tiba rääkisime poliitikast ka, Mishal on kahju, et nii vinge mees nagu Kasparov ära keeras ja Limonoviga koalitsiooni tegi ja et Jabloko meestega üldse õnnetusti on. Misha arvab, et tegelikult sai Medvedev nii 30% häältest. Misha ja Polona mõlemad rääkisid palju sellest, kui tuksis on Venemaa teadus. Et kel vähegi ajusid, laseb jalga ja õppejõud, kes jäävad, on kas fossiilid või imelikud, sest professori palga eest ära ei ela.

Ma arvan, et see Peterburi köögipidu oli selle reisi kõige toredam osa, kahju, et ühe ropsuga kõik need jutud meelde ei tule. Avardavad jutud olid. Ühtegi pilti ei teinud.