Ütlevad, et see on Moskvas vaatamisväärsus ja teatud jaamad tuleb läbi sõita. Me siis tegime Metroojaamade missivõistluse. Sõitsime läbi ja andsime punkte. Kokkuvõtteid pole siiani teinud, aga vist oli nii, et minu lemmik oli Belorusskaja ja Kusta lemmik Kievskaja. Kõige meinstriimim-lemmik on turistidel vist Majakovskaja.
Metroost saime ka kõige vingema kontserdielamuse. Lenini nimelise raamatukogu all nimelt mängis keelpillikvartett. Hästi mängis, mitte et ma aru saaks, kui keelpillikvartett halvasti mängib.
Slava korraldas viimasel õhtul meile veel jätku-metrootuuri ja tahtis meid viia veel kuskile sillapealsesse jaama, aga pidime Peterburi platskaardile kiirustama ja jätsime Slava järgmiste Moskvasse jõudnud eestlaste kamandada.
Peterburi metroo on muidugi sesmõttes vingem, et vahepeal jõuad korraks karta-loota, et ei tea, kas me jõuame siin Austraaliasse välja enne kui põhi vastu tuleb.
Viru keskuse trepid sõidavad vääga aeglaselt, ütleks ma veel käinu-näinuna.
Mõtte, et paraadi näeb, matsin juba minnes maha. Kui juba Pärnus sõbrad kurtsid, et ei mahtund end patriootidest läbi litsuma et midagi näha, siis mis veel Moskvast rääkida. No ja muidugi oligi nii, et patrioodid nägid paraadipäeval ainult tehnikat, marssimist pidi televiisorist või paar päeva varem harjutusel vaatama.
Laupäeva öösel aga juhtus nii, et tulime Ohhotnõi rjadis metroost välja ja leidsime end Tverskajat palistamas koos ülejäänud rahvahulgaga, kes passis villiseid, soomukeid, tanke ja muid masinaid, et need Punase väljaku poole liikuma hakkaks.
Umbes pool tundi passimist ja lõpuks hakkasidki. Rahvas plaksutas ja vilistas ja juubeldas, tankid kõrisesid. Jube müra.
Selle poole tunni ootamise jooksul sõbrunes meiega üks papi, kes kuuldes, et me oleme Eestist, teadis rääkida, et lumine Tartu on talvehommikuti väga kaunis, kõik magavad ja väga vaikne on. Samuti seda, et Ohhotnõi Rjadi pidi kõvasti lisabetooni valama, et see topolid kaubamajja ei kukuks. Muidu oli tal väga hea meel, et selline suur pidu toimub üle 17 aasta. Jutukas papi oli ja kõrvalt ühmasid mingid kutid, et mis sa jutustad, neiud ei saa arugi. Jutu peale, et saame ikka, küsisid ka kutid, et kust tuleme. Ja teadsid kohe rääkida, et Eestis ei sallita venelasi ja on Venemaa-vastane suhtumine. Ma ütlesin, et natuke võib-olla on, aga see on märksa keerulisem lugu. (sõna „slozhnõi“ sai mulle armsaks juba talvel, kui me Ukraina-Jevgeniga valimisi vaatlesime ja see Jevgeni parasiitsõna oli).
See, kuidas linn dekoreeritud oli, tüütas üsna ära lõpuks. Võtame kasvõi eriti totrad majasuurused plakatid uuel Arbatil.
Või siis selle kauni kompositsiooni:
Või minu erilise lemmiku:
Küll aga lootsin siiralt, et Dima kroonimise puhul linnas suured rahvapidustused või vähemalt Deep Purple’i kontsert toimub. Barankatki. Kogu Kreml oli lintidega ümber piiratud ja ülejäänud linnas ulus tuul. Autosid oli ainult palju pargitud igale poole ja OMONi.
9. mail olime Peterburis. Seda lipu rüvetamise lugu ei näinud, aga rüvedalt palju inimesi oli tänavatel küll. Joodi õlut, söödi pirukaid, me seekord mitte, sest Polona oli hommikul kõva pudru keetnud.
Ma polnud varem sellisega sõitnud ja väga tore oli.
Eriti tore oli Moskvast lõpuks külmast jaamahoonest sooja vagunisse saada. Kurski vaksali kohta, kus me 3 öiset tundi pärast metroo sulgemist ja enne rongi väljumist veetsime, ütles Slava, et see on koht, kus on kõige rohkem kodutuid, aga see on okei, sest seal on kõige rohkem miilitsat ka. Ei kõlanud väga toredalt kumbki variant. Aga lõppkokkuvõttes oli sedasi, et pileti ettenäitamisel lasti ootesaali, kus polnud kumbagi ja sai telekast NTVst mingit vana filmi vaadata. Inimesed magasid ja jube külm oli. Aitasin ühel vanal kasukas mehel automaadist teed osta, algul väites, et ainult müntide eest saab, pärast tuli välja, et paberi eest saab ka.
Meil oli väga tore ja südamlik vangunisaatja. Rong tuli Novosibirskist ja oli puupüsti täis magavaid Vene inimesi. Moskvast oli kurb ära sõita, vaatasin teki alt veel pikalt , kuidas toss, tehased ja Ostankino mööda libisevad.
Hommikul tõi Kusta kuskilt 15 rubla eest teed ja sai veel tunnikese Loode-Venemaad imetleda. Uusi kirikuid on palju, pani Kusta tähele. Ma mõtlen, et kolhoosikeskuste värk – hrustshovkad ja laudad püsti, tulid paarikümne aasta pärast ka kirikud.
Moskva-Jakutski raamatu leidsin raamatute üleujutuse käigus. Päris naljakas lugemine, saab palju igikeltsast ja sellele ehitamise tehnoloogiatest teada. Pärast oli kohe, millest Mishaga rääkida.
