Ja taustaks…

…pange see laul mängima.

Saatkond ja registreerimine

Oli esimene koht, kuhu Moskvas sattusime, sest saime „saatkonna-omadega“ Šermentjevost linna. Pärisime teadjatelt rohkem selle nõmeda registreerimisnõude kohta – kindel nõuanne oli, et tehke ära, seda jama, mis registreerimise puudumisest tulla võib, pole vaja. Ukse vahelt paistis suursaaadik Marina, tõsine ja väärikas.

Paar päeva hiljem maksimegi ühel õhtul hostelis 500 rubla näkku ja saime järgmisel hommikul kõverate lõikeäärtega paljundatud lipakad. Õnneks siiski kordagi vaja ei läinud.

Naised

See, kui ilusad ja hoolitsetud nad on, pani alguses igasugu „slaavi maitse“ kommentaari vakatama. Üks leevendav seletus on see, et käimasolnud maipühade guljanijet võeti väga tõsiselt, sest nädala edenedes ärinädalaks muutusid kontsad veidi lühemaks ja seelikud pikemaks, mõnel metroos olid isegi teksad. Maniküür on neil eale, nädalapäevale ja ilmale vaatamata kõigil vinge. Igatahes, kuni ilm soe ja pargid ligipääsetavad püsisid, oli naisi väga põnev õlle ja piruka kõrvale vaadata. Ja siis öösel baaris muidugi. Kõigepealt tantsisid naised põrandal, siis letil, siis ümber järtsis seisvate meeste ja lõpuks mõni õnnelik mehega ka.

Teater pettis siiski lootusi – seal oli igasuguseid, näiteks üks Mötörheadi dressikaga tüdruk, kes jättis dressika garderoobi ja jalutas Manowari t-särgi väel saali. Samas ühel naisel oli jällegi pulmakleit seljas ja soeng ka. Kusta on mulle lati suitsuvorsti võlgu nende teatrinaiste pärast.

Lõppeks - Peterburi naised polnud üldse nii jahmatavad, isegi 9. mail polnud osadel maniküüri.

Ajud

Ehk Mozgi – nii kutsutakse Moskva teaduste akadeemia peamaja, teadis Slava rääkida.

Tahtsime sinna ülemise korruse kohvikusse minna vaadet imetlema ja kutsusime Buraki ka. Burak kutsus omakorda Slava, mil selguski, et Slava on tegelikult tore keemik. Kui ta ülikoolis käis, elas ta “seal vasakpoolses tagumises tornis”, akna ääres oli lai plekk, kus sai jalgu kõlgutada ja keemiat õppida.

Slava oleks vist jäänudki sinna astangule Moskvast ja keemiast rääkima. Aga pakane oli.

Vaade oli vinge, aga väike õlu maksis 200 rutsi. Eijah, hindadega peab Moskvas veidi harjuma, kõrged küll, aga nii rõvedad ikka pole kui Norras.

Buss koju

Bussi ootamine oli ärev, tahtnuks juba ära sest linnast. Või vähemalt bussi magama. Baltiskii vaksal ei näind ka väga sedamoodi välja, et sealt tavapärane bussi peale minna oleks. Siiski õnnestus. Esimene buss polnud meile, teine oli. Mistika oli see, et nii meie kui mitte-meie bussi roolis oli üks ja sama mees. Kaksikud? Spets linnapiirini-sõitjad/peatustes seisjad bussijuhid neil?

Pliin, kuidas buss haises. Ise veel Eurolines. Lihtsalt sellepärast, et parnid tagaotsas võtsid tossud jalast ära. Istusime ettepoole. Ei aidanud eriti.

Piiril läks kiiresti, registreerimislehte ei küsitud (migratsioonikaarti küll). Vene piirivalvur flirtis kõikide naistega peale minu. Näiteks Kustale ütles kelmikalt: „Krjiiistiij!“ ja igasugu slaavi neiudele ütles midagi sellist, et nad pärast tükk aega edvistasid ja itsitasid. Aga ma olin esimene naine passijärjekorras ka, äkki ta lihtsalt ei tunnetanud veel oma võimalusi.

Oleks kiireminigi läinud, aga mingi pooleks tunniks pani buss inimesed tax frees maha. Käisin lasin meile paberile parfüümi, aitas uue laksaka juustuhaisu vastu küll. Narva paistis põnev linn öösel, lähme Narva ükspäev.