Saatkonnast saime korraliku tõllaga hostelisse. Algus oli tiba ehmatav. Meie toas oli viis narivoodit ja minu voodi küljes rippus ülikond ja paar triiksärki. Selgus, et on segatuba, mitte tüdrukute tuba, aga me ei viitsind viriseda, poisid on ju teadagi toredamad kui tüdrukud. Pärast selgus, et me olime ainsad tüdrukud narides seal hostelis, ülejäänud tüdrukud olid kaheinimesetubades koos mehega.
Meie toas elasid paar Norra poissi, kes haisesid, norskasid, oksendasid ja kandsid läbipaistvat aluspesu. Sellest kõigest polnud hullu, sest nad kolisid kohe järgmisel päeval väiksemasse kõrvaltuppa. Kumavat aluspesu nägime siiski ka järgmistel päevadel.
Ühe öö veetis seal ülikonnaga Vene poiss, kes ärkas vara ja tegi hommikul tuhvlites tualetti.
Meist kauem jäi sinna Juan Hispaaniast, kes on fotograaf ja „peab“ suurlinnu pildistama. Londonit ja Kairot juba pildistas, järgmisena pildistab Delhit. Näitas ühte oma raamatut, kurvad pildid olid kohtadest, kus linn otsa lõppeb. Või siis maa otsa lõppeb ja linn algab.
Meie lemmikuks oli ukse juures „maganud“ fantoomnaine. Nimelt ei maganud ühes korralikult ülestehtud voodis kedagi, ainult ruuduline kohver seisis mitu päeva voodi ees. Ükshetk kuulasime, kas tiksub. Ei tiksunud ja jätsime sisse vaatamata. Siis ühel varahommikul ilmus välja keskealine naine, kes ajas oma kohvris sobramisega meid üles. Sobras, sobras ja leidis lõpuks leopardimustriga siidisalli. Voltis aeglaselt ja põhjalikult selle kokku, pani kaela ja lahkus. Stiilne tädi.
Siis olid seal veel noored briti kutid, kellest üks oli teel Vladivostokki. Uuris jakuutidelt, et kas sealt bussid ikka käivad Hiina, sest tal lõppeb Vladivostokki jõudmise päeval Vene viisa otsa. Üks briti kuttidest tunnistas, et on algaval EM-l prantslaste poolt, mispeale teised britid teda pikalt jõllitasid, „fare enough“ mühatasid ja veel ülbemalt edasi jõllitasid.
Jakuudid, keda me väga rassistikul kombel räpasteks hiinlasteks pidasime ja üliväga kartsime, et need „miljon hiinlast seal registratuuris“ meie tuppa pannakse. Pandi hoopis oksendavate norrakate tuppa ja õhtul selgus, et polegi hiinlased, on hoopis toredad jakuudid, kes räägivad nii vene, sahha kui inglise keelt ja mängivad kitarri. „jakutskie pesnit“ minu soovil siiski ei mänginud, mängisid Limp Bizkitit (No one knows what it’s laaaaaik…“ ja küsisid kõigilt, et do you know the words. Keegi ei teadnud.
Hispaania vanapaar – mees tutvus igal hommikul kaartide ja reisijuhtidega, naine pistis samal ajal tardunud ilmega u 20 küpsist kinni ja jõi sooja mullidega piima peale.
Üks ameerika mees, kes nägi välja nagu Sean Connery, ainult et kõvast koledam, tegi ööd läbi läpakaga tööd ja rääkis mobiiltelefoniga, et saadaru, mulle pakuti siin viit kilo. Ausalt, ma räägin sulle, sõitis viis taksot ette ja igas ühes oli kilo sees. Ma ütlesin neile, et kutid, nii me bisnest ei tee ja sinna see viis kilo läks. Pärast rääkis mingile nõmedale sakslasele, et ta on Venemaal 8 aastat elanud, 5 äri püsti pannud, kogu raha kaotanud. 40tuhat dollarit on ta invsteerinud Venemaale, saate aru, 40tuhat dollarit. Sakslane ütles sellepeale, et vau, sa oled siis tõeline heategija, kui nii palju raha siia jätad selle peale.
Meie akna all tehti 3 ööd järjest teetöid, mistõttu Kusta oli väga tige. Mul olid kõrvatropid.
