Guljanije

Saabusime Moskvasse 2. mail, mille Vene riik oli teinud vabaks päevaks, et keegi sel reedesel päeval salaja datshasse seemendama ei peaks hiilima, vaid kõik saaks minna. Pühapäev oli samas seepärast tööpäev. Igatahes, reede õhtul käis Aleksandri aias kõva guljanije ja meil, Eesti naistel, oli selgelt 10 senti liiga madalad kontsad ja üks paar pükse üle (popp stiil on naistel ülilühikesed püksid ja nende all sukapüksid praegu).

Keset parki mürtsusid puhkpillid ja klubikond seeniore olid nurka visanud oma argipäeva:

Vaimustav taidlus! Professionaalne isetegevus! Absoluutseks lemmikuks kujunes daam sinises, kes hullutas nii härrat sinises kui härrat roosas (täitsa Fonzie). Härra sinises tantsis ainult kas daamiga sinises või kui daam sinises tantsis härraga roosas, nõksutas härra sinises kadedalt läheduses:

Teise paketi staare moodustasid kaks energilist baabat, keda meestenappus ei paistnud heidutavat või oli nende koreograafia paaristantsuks lihtsalt liiga modernne. Ühte neist nägite ka viimatises videos all paremal nurgas. Aga tema paariline oli ka vaimustav. Nimetasime neid kokkuleppeliselt Kakuks ja Liisiks. Tervitagem  järgneva videoga muidugimõista Kakut ja Liisit:

Teater – Farenheit 411

Teadsime juba ette, et me eriti palju aru ei saa ja lugesime raamatu läbi (mul jäi lõpp lugemata). Oleks vast rohkemgi saanud, aga teatris on väheke teistmoodi kui kinos või televiisoris – ei saa kõvemaks keerata, et paremini kuulda.

Ülejäänud publik sai aga ilusti aru ja oli üsna kirgline. Hõikas vahele, plaksutas pärast stseene (eriti läks peale see mees, kes tuletõrjeülemat mängis – Viktor Verzhbitski), sosistas, kui aru ei saanud. Kui keegi publikust liiga kõva lärmi tegi, tõusis püsti saalitöötaja (neid istus igas nurgas) ja vibutas näppu. Võimas. Kui Elmo etenduse lõpus eesti keeles piiblikatkendit luges, rullus üle saali „Tshevoo“-laine ja noormees ees vasakul märkis, et „nu shto eto, tshuzhoi jazõkk!“

Ostsime Elmole valge roosi ja kaardi, kus tänasime elamuse eest ja kutsusime ta õlut jooma. Teatris tekkis kontsurebija-daamiga väheke jagelemist, et mis mõttes me ise ei taha talle lille viia, ikka ise tuleb viia. Seletasime, et vot takoi sjurpriiz u nas dlja Elmo, mozhet bõt võ sama daitje… Kontsurebija-daam läkski liimile ja Elmo oli väga üllatunud, hakkas kohe publikuridu pilguga sobrama. Me muudkui plaksutasime ja itsitasime.

Pärast etendust oli muidugi probleem, et kui nüüd hull helistabki, siis kus me teda, võõrast inimest siin ootame võõras linnas ja võõras linnajaos. Leidsime juba mingi kõrtsi, kui Elmo helistaski. Sada aastat klapitasid seal Kustaga, et täna on hästi ei sobi, aga mis homme teete ja mis üldse Moskvas teete ja kuidas etendus meeldis.

Muideks mis-te-Moskvas-teete küsimust on meile nii enne minekut, pärast tulekut kui olemise ajal väga palju esitatud ja võimatu on vastata nii, et keegi vastusega rahule jääks. Et mismõttes niisama, mismõttes kultuur, mismõttes lebo ja õlu.  Nüüd saab vähemalt öelda, et lugege reisikirja .

Metroo

Ütlevad, et see on Moskvas vaatamisväärsus ja teatud jaamad tuleb läbi sõita. Me siis tegime Metroojaamade missivõistluse. Sõitsime läbi ja andsime punkte. Kokkuvõtteid pole siiani teinud, aga vist oli nii, et minu lemmik oli Belorusskaja ja Kusta lemmik Kievskaja. Kõige meinstriimim-lemmik on turistidel vist Majakovskaja.

Metroost saime ka kõige vingema kontserdielamuse. Lenini nimelise raamatukogu all nimelt mängis keelpillikvartett.  Hästi mängis, mitte et ma aru saaks, kui keelpillikvartett halvasti mängib.

Slava korraldas viimasel õhtul meile veel jätku-metrootuuri ja tahtis meid viia veel kuskile sillapealsesse jaama, aga pidime Peterburi platskaardile kiirustama ja jätsime Slava järgmiste Moskvasse jõudnud eestlaste kamandada.

Peterburi metroo on muidugi sesmõttes vingem, et vahepeal jõuad korraks karta-loota, et ei tea, kas me jõuame siin Austraaliasse välja enne kui põhi vastu tuleb.

Viru keskuse trepid sõidavad vääga aeglaselt, ütleks ma veel käinu-näinuna.