Mitu tükki on öelnud, et tee mis sa teed Venemaal, aga banjas käi ära. Kusta oli põrgukuumuse suhtes skeptiline ja nii matsime Moskvas mõtte maha, kallis oleks ka olnud. Köögipeol küsis aga Misha-Polona sõber Julia üsna tühja koha pealt, et kes homme banjasse tuleb.
See, et ta Vassili saarel ühte urgast teab, kõlas ka paljulubavalt. Ja perspektiiv teha 9. mail midagi üdini venelikku, mis ei hõlmaks endas punaseid palakaid, tundus suisa vastupandamatu. Näide punastest palakatest:
Ühistranspordiga olevat Peterburis loomingulised lood. St meil oli kogemata selline kaart, kus igasugu bussi-trolli-trammi ja maršrutkaliinid peal. Ükski õige polnud, seega täitsa ime, et suvaline maršrutka meid täiesti õigesse kohta viis.
Banja oli aus, aga tühi, eks kõik panid pidu või datšas seemneid juba. Seega pidi Julia ise leili uhama, aga ma ütleks, et need „nu-kak-u-vas-tam-na-verhu,-ješšoo-daa?“-d pärast julmi kopatäisi väga usutavalt välja. Ahi ja kulp:
Külmaveebasseinis hullas Julia nagu koer, kes kevadel esimest korda vette saab.
Ja lõppkokkuvõttes – oli nagu räägitakse roppkuum, rõvekülm ja võttis katuse sõitma. Föön maksis viis rubla.
Putin on Vassili saarelt pärit, nii et kes teab – äkki on me higid nüüd segunenud.
