Teater – Farenheit 411

Teadsime juba ette, et me eriti palju aru ei saa ja lugesime raamatu läbi (mul jäi lõpp lugemata). Oleks vast rohkemgi saanud, aga teatris on väheke teistmoodi kui kinos või televiisoris – ei saa kõvemaks keerata, et paremini kuulda.

Ülejäänud publik sai aga ilusti aru ja oli üsna kirgline. Hõikas vahele, plaksutas pärast stseene (eriti läks peale see mees, kes tuletõrjeülemat mängis – Viktor Verzhbitski), sosistas, kui aru ei saanud. Kui keegi publikust liiga kõva lärmi tegi, tõusis püsti saalitöötaja (neid istus igas nurgas) ja vibutas näppu. Võimas. Kui Elmo etenduse lõpus eesti keeles piiblikatkendit luges, rullus üle saali „Tshevoo“-laine ja noormees ees vasakul märkis, et „nu shto eto, tshuzhoi jazõkk!“

Ostsime Elmole valge roosi ja kaardi, kus tänasime elamuse eest ja kutsusime ta õlut jooma. Teatris tekkis kontsurebija-daamiga väheke jagelemist, et mis mõttes me ise ei taha talle lille viia, ikka ise tuleb viia. Seletasime, et vot takoi sjurpriiz u nas dlja Elmo, mozhet bõt võ sama daitje… Kontsurebija-daam läkski liimile ja Elmo oli väga üllatunud, hakkas kohe publikuridu pilguga sobrama. Me muudkui plaksutasime ja itsitasime.

Pärast etendust oli muidugi probleem, et kui nüüd hull helistabki, siis kus me teda, võõrast inimest siin ootame võõras linnas ja võõras linnajaos. Leidsime juba mingi kõrtsi, kui Elmo helistaski. Sada aastat klapitasid seal Kustaga, et täna on hästi ei sobi, aga mis homme teete ja mis üldse Moskvas teete ja kuidas etendus meeldis.

Muideks mis-te-Moskvas-teete küsimust on meile nii enne minekut, pärast tulekut kui olemise ajal väga palju esitatud ja võimatu on vastata nii, et keegi vastusega rahule jääks. Et mismõttes niisama, mismõttes kultuur, mismõttes lebo ja õlu.  Nüüd saab vähemalt öelda, et lugege reisikirja .