Pivo

Esimesed õlled tegime Tallinna uue lennujaama uues baaris. Algas pardaleminek, aga võtsime rahulikult. Kuni lõppes pardaleminek. Ja meid nimetati liignimega „reisija“ ja paluti kiirustada lennule. Esimene õlu jäi niisiis pooleli, aga teise õlle tegime juba võileibade kõrvale lennukis.

Kolmanda õlle tegime Punasel väljakul ja ma kartsin üliväga, et need miilitsad seal taamal tulevad meiega sel teemal vestlema.

Sest tegelikult on Moskvas/Venemaal avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, aga pärast Peterburis sõber Misha seletas, et kõik niikuinii joovad, ei jaksaks ära trahvida selliseid. Samas tuli välja, et alkohol on venelaste jaoks pigem siiski kange kraam, sest see, et alkoholi Peterburis pärast 23 ei müüda, tähendab just seda, et viina ei saa. Õlut ikka saab.

Neljanda õlle tegime Aleksandri aias, kus parajasti käis suur guljanije ja igavesse tulle nelkide loopimine. Igavese tule juures oli see naljakas asi, et iga natukese aja tagant marssis üks sõdur teiste sõdurite mütse, nööre, pükse jms kohendama. Maikommenteeri:

Viienda õlle tegime Patriarhi tiikide juures, kuhu sattusime niisama mööda Tverskajat kolades. Kiskus pimedaks, guljanije ägenes (inimesed muutusid jutukamateks, joviaalsemateks ja kõhedusttekitavamateks).

Edasi läks lugemine sassi, sest õlu pargis kujunes Moskva refrääniks. Kõige rohkem meeldis mulle Zolotaja Botška, kohalik menuk paistis ka Nevskaja.

Tagasi Eestis ma pole õlut joonud, mõnda aega ei taha ka.