Paraad ja muu prazdnik

Mõtte, et paraadi näeb, matsin juba minnes maha. Kui juba Pärnus sõbrad kurtsid, et ei mahtund end patriootidest läbi litsuma et midagi näha, siis mis veel Moskvast rääkida. No ja muidugi oligi nii, et patrioodid nägid paraadipäeval ainult tehnikat, marssimist pidi televiisorist või paar päeva varem harjutusel vaatama.

Laupäeva öösel aga juhtus nii, et tulime Ohhotnõi rjadis metroost välja ja leidsime end Tverskajat palistamas koos ülejäänud rahvahulgaga, kes passis villiseid, soomukeid, tanke ja muid masinaid, et need Punase väljaku poole liikuma hakkaks.

Umbes pool tundi passimist ja lõpuks hakkasidki. Rahvas plaksutas ja vilistas ja juubeldas, tankid kõrisesid. Jube müra.

Selle poole tunni ootamise jooksul sõbrunes meiega üks papi, kes kuuldes, et me oleme Eestist, teadis rääkida, et lumine Tartu on talvehommikuti väga kaunis, kõik magavad ja väga vaikne on. Samuti seda, et Ohhotnõi Rjadi pidi kõvasti lisabetooni valama, et see topolid kaubamajja ei kukuks. Muidu oli tal väga hea meel, et selline suur pidu toimub üle 17 aasta. Jutukas papi oli ja kõrvalt ühmasid mingid kutid, et mis sa jutustad, neiud ei saa arugi. Jutu peale, et saame ikka, küsisid ka kutid, et kust tuleme. Ja teadsid kohe rääkida, et Eestis ei sallita venelasi ja on Venemaa-vastane suhtumine. Ma ütlesin, et natuke võib-olla on, aga see on märksa keerulisem lugu. (sõna „slozhnõi“ sai mulle armsaks juba talvel, kui me Ukraina-Jevgeniga valimisi vaatlesime ja see Jevgeni parasiitsõna oli).

See, kuidas linn dekoreeritud oli, tüütas üsna ära lõpuks. Võtame kasvõi eriti totrad majasuurused plakatid uuel Arbatil.

Või siis selle kauni kompositsiooni:

Või minu erilise lemmiku:

Küll aga lootsin siiralt, et Dima kroonimise puhul linnas suured rahvapidustused või vähemalt Deep Purple’i kontsert toimub. Barankatki. Kogu Kreml oli lintidega ümber piiratud ja ülejäänud linnas ulus tuul. Autosid oli ainult palju pargitud igale poole ja OMONi.

9. mail olime Peterburis. Seda lipu rüvetamise lugu ei näinud, aga rüvedalt palju inimesi oli tänavatel küll. Joodi õlut, söödi pirukaid, me seekord mitte, sest Polona oli hommikul kõva pudru keetnud.