Buss koju

Bussi ootamine oli ärev, tahtnuks juba ära sest linnast. Või vähemalt bussi magama. Baltiskii vaksal ei näind ka väga sedamoodi välja, et sealt tavapärane bussi peale minna oleks. Siiski õnnestus. Esimene buss polnud meile, teine oli. Mistika oli see, et nii meie kui mitte-meie bussi roolis oli üks ja sama mees. Kaksikud? Spets linnapiirini-sõitjad/peatustes seisjad bussijuhid neil?

Pliin, kuidas buss haises. Ise veel Eurolines. Lihtsalt sellepärast, et parnid tagaotsas võtsid tossud jalast ära. Istusime ettepoole. Ei aidanud eriti.

Piiril läks kiiresti, registreerimislehte ei küsitud (migratsioonikaarti küll). Vene piirivalvur flirtis kõikide naistega peale minu. Näiteks Kustale ütles kelmikalt: „Krjiiistiij!“ ja igasugu slaavi neiudele ütles midagi sellist, et nad pärast tükk aega edvistasid ja itsitasid. Aga ma olin esimene naine passijärjekorras ka, äkki ta lihtsalt ei tunnetanud veel oma võimalusi.

Oleks kiireminigi läinud, aga mingi pooleks tunniks pani buss inimesed tax frees maha. Käisin lasin meile paberile parfüümi, aitas uue laksaka juustuhaisu vastu küll. Narva paistis põnev linn öösel, lähme Narva ükspäev.