Burak ja Slava

Et üksteisest mitte hulluks minna, käisime Moskva CouchSurfi kogunemisel. Jõudsime liiga hilja ja pea-aegu poleks urgast üles leidnudki, sest ma ei kirjutanud koha nime üles, ainult aadressi.

Lenini prospekti metroopeatuse ümbrus teisipäeva hilisõhtul on üsna kõhe kant. Seal on majad, mille ehitasid Solzhenitsõn ja teised vangid. Külm oli, ostsime pipraviina. Ma polnud varem pipraviina joonud, maitses palju parema külmarohuna kui kõik need rohuliksid.

Kokkusaamisel olid mõned itaallased, kaks uduvuntsidega moskva poissi, kes vaatasid meid kohe siukeste „ahhaa, fashistid“ nägudega ja meie (okei, mina) neid „ahhaa, nashistid“ näoga.

Üks kenam inimene oli ka – Burak, kes on tegelikult Türgist, aga ehitab Moskvas bürookompleks-kaubanduskeskust ja oskab teaduslikult rääkida, kui palju peab hoones temperatuur olema. 23 kraadi nimelt, sest kuigi see on naiste jaoks tiba liiga külm ja meeste jaoks tiba liiga palav, on läänemaailmas kultuuriliselt aktseptaabel, kui naistel on tööl tiba rohkem riideid ja meestel tiba vähem riideid seljas.

Slava oli üks neist uduvuntsidega poistest, kelle Burak järgmisel päeval ka meiega baari kutsus. Tuli välja, et on tore poiss (nashi-küsimust ei küsinud küll). Tegelikult Kurskist, aga tulnud Moskvasse keemiat õppima ja nüüd töötab instituudis. Töö on tore ja instituut annab elamispinna, ainult Slava ema muretseb seal Kurskis natuke, et Slava võiks endale rohkem tulevikku kindlustada ja oma elamise hankida. Moskvaga on Slava suhe igatahes väga armastav.

Slava ja Buraki pärandasime järgmistele eestlastele, kes saabusid Moskvasse täpselt siis, kui meie ärasõidule asutasime. Äkki neil on mõni normaalsem pilt ka meist kõigist. Mul on ainult selline. Burak ja Slava on parempoolsed.