Ja taustaks…

…pange see laul mängima.

Miks Moskva?

Enamik sõpru pidas meid üsna põrunuteks, lendasid “9. mai Moskvas, sõidate peksa saama?”, tagasitulles “näita kiipi!” stiilis naljad. Samas vanemad kehitasid leigelt õlgu. Mu isa soovitas ainult öistel tänavatel mitte hulkuda ja palus Ostankinost pilti teha.

Ma arvan, et kui mu laps kunagi õhinal jutuga tuleb, et läheb nädalaks Brüsselisse, sest pole kunagi käinud, soovitan ka mina tal mitte öistel tänavatel hulkuda ja palun emaitea, Schumani kvartalist, pilti teha.

Aga Moskva on hull linn kõige paremas kujuteldavas mõttes. Kirev, kurbnaljakas, tihe. Peksa ei saanud, ebameeldivusi ei kohanud, kuigi hulkusime öisetel tänavatel ja Ostankinost pilti ei teinud.

Sissejuhatuse lõpetuseks jagan teiega oma uudishimu, et ei tea, kas neil meestel (marssal Zhukov ja kuivaseaduse-mees) on midagi ühist.

Pivo

Esimesed õlled tegime Tallinna uue lennujaama uues baaris. Algas pardaleminek, aga võtsime rahulikult. Kuni lõppes pardaleminek. Ja meid nimetati liignimega „reisija“ ja paluti kiirustada lennule. Esimene õlu jäi niisiis pooleli, aga teise õlle tegime juba võileibade kõrvale lennukis.

Kolmanda õlle tegime Punasel väljakul ja ma kartsin üliväga, et need miilitsad seal taamal tulevad meiega sel teemal vestlema.

Sest tegelikult on Moskvas/Venemaal avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, aga pärast Peterburis sõber Misha seletas, et kõik niikuinii joovad, ei jaksaks ära trahvida selliseid. Samas tuli välja, et alkohol on venelaste jaoks pigem siiski kange kraam, sest see, et alkoholi Peterburis pärast 23 ei müüda, tähendab just seda, et viina ei saa. Õlut ikka saab.

Neljanda õlle tegime Aleksandri aias, kus parajasti käis suur guljanije ja igavesse tulle nelkide loopimine. Igavese tule juures oli see naljakas asi, et iga natukese aja tagant marssis üks sõdur teiste sõdurite mütse, nööre, pükse jms kohendama. Maikommenteeri:

Viienda õlle tegime Patriarhi tiikide juures, kuhu sattusime niisama mööda Tverskajat kolades. Kiskus pimedaks, guljanije ägenes (inimesed muutusid jutukamateks, joviaalsemateks ja kõhedusttekitavamateks).

Edasi läks lugemine sassi, sest õlu pargis kujunes Moskva refrääniks. Kõige rohkem meeldis mulle Zolotaja Botška, kohalik menuk paistis ka Nevskaja.

Tagasi Eestis ma pole õlut joonud, mõnda aega ei taha ka.

Guljanije

Saabusime Moskvasse 2. mail, mille Vene riik oli teinud vabaks päevaks, et keegi sel reedesel päeval salaja datshasse seemendama ei peaks hiilima, vaid kõik saaks minna. Pühapäev oli samas seepärast tööpäev. Igatahes, reede õhtul käis Aleksandri aias kõva guljanije ja meil, Eesti naistel, oli selgelt 10 senti liiga madalad kontsad ja üks paar pükse üle (popp stiil on naistel ülilühikesed püksid ja nende all sukapüksid praegu).

Keset parki mürtsusid puhkpillid ja klubikond seeniore olid nurka visanud oma argipäeva:

Vaimustav taidlus! Professionaalne isetegevus! Absoluutseks lemmikuks kujunes daam sinises, kes hullutas nii härrat sinises kui härrat roosas (täitsa Fonzie). Härra sinises tantsis ainult kas daamiga sinises või kui daam sinises tantsis härraga roosas, nõksutas härra sinises kadedalt läheduses:

Teise paketi staare moodustasid kaks energilist baabat, keda meestenappus ei paistnud heidutavat või oli nende koreograafia paaristantsuks lihtsalt liiga modernne. Ühte neist nägite ka viimatises videos all paremal nurgas. Aga tema paariline oli ka vaimustav. Nimetasime neid kokkuleppeliselt Kakuks ja Liisiks. Tervitagem  järgneva videoga muidugimõista Kakut ja Liisit:

Turism

Lühidalt eredam, ülejäänu leiab reisiraamatutest:

1. Viktor Tsoi sein vanal Arbatil (pärast näitlejate maja vasakule keerata). Äge. Eriti väike altar, kuhu sigarette tossama jäetakse. Ja õlut.

2. Lunastaja-Kristuse katedraal – minna kindlasti keldrisse ka, seal on veel üks katedraal.

3. VDNH ehk “Nõuka EXPO” me Eesti paviljoni otsida ei osanud, aga nüüd hiljem on osanud vanemad ja targemad rääkida, et tegelikult on ta seal täitsa olemas peatänavas vasakut kätt viimane paviljon. Ilmekas detail on mahakraabitud Karjala vapp ENSVi oma kõrval. Moskva on üldse täis ilmekaid detaile.

4. Novodevitši kalmistu – Jeltsini haud on päris… ütleme nii, et esiletükkiv. Novodevitshile ei mahu enam kedagi ja Jeltsin on justkui käigutee peal. Aga kivi on muidugi aus.

5. Tretjakov (uus) – nukker ja kõle hoone, aga palju toredaid pilte selle sees.

6. Gorki majamuuseum – pulbitsev juugend nai nagu on, tundub, et miskit pole seal juugendiajast saati puututud, isegi kassipissihais nagu oleks juugend.

Saatkond ja registreerimine

Oli esimene koht, kuhu Moskvas sattusime, sest saime „saatkonna-omadega“ Šermentjevost linna. Pärisime teadjatelt rohkem selle nõmeda registreerimisnõude kohta – kindel nõuanne oli, et tehke ära, seda jama, mis registreerimise puudumisest tulla võib, pole vaja. Ukse vahelt paistis suursaaadik Marina, tõsine ja väärikas.

Paar päeva hiljem maksimegi ühel õhtul hostelis 500 rubla näkku ja saime järgmisel hommikul kõverate lõikeäärtega paljundatud lipakad. Õnneks siiski kordagi vaja ei läinud.

Hostel

Saatkonnast saime korraliku tõllaga hostelisse. Algus oli tiba ehmatav. Meie toas oli viis narivoodit ja minu voodi küljes rippus ülikond ja paar triiksärki. Selgus, et on segatuba, mitte tüdrukute tuba, aga me ei viitsind viriseda, poisid on ju teadagi toredamad kui tüdrukud. Pärast selgus, et me olime ainsad tüdrukud narides seal hostelis, ülejäänud tüdrukud olid kaheinimesetubades koos mehega.

Meie toas elasid paar Norra poissi, kes haisesid, norskasid, oksendasid ja kandsid läbipaistvat aluspesu. Sellest kõigest polnud hullu, sest nad kolisid kohe järgmisel päeval väiksemasse kõrvaltuppa. Kumavat aluspesu nägime siiski ka järgmistel päevadel.

Ühe öö veetis seal ülikonnaga Vene poiss, kes ärkas vara ja tegi hommikul tuhvlites tualetti.

Meist kauem jäi sinna Juan Hispaaniast, kes on fotograaf ja „peab“ suurlinnu pildistama. Londonit ja Kairot juba pildistas, järgmisena pildistab Delhit. Näitas ühte oma raamatut, kurvad pildid olid kohtadest, kus linn otsa lõppeb. Või siis maa otsa lõppeb ja linn algab.

Meie lemmikuks oli ukse juures „maganud“ fantoomnaine. Nimelt ei maganud ühes korralikult ülestehtud voodis kedagi, ainult ruuduline kohver seisis mitu päeva voodi ees. Ükshetk kuulasime, kas tiksub. Ei tiksunud ja jätsime sisse vaatamata. Siis ühel varahommikul ilmus välja keskealine naine, kes ajas oma kohvris sobramisega meid üles. Sobras, sobras ja leidis lõpuks leopardimustriga siidisalli. Voltis aeglaselt ja põhjalikult selle kokku, pani kaela ja lahkus. Stiilne tädi.

Siis olid seal veel noored briti kutid, kellest üks oli teel Vladivostokki. Uuris jakuutidelt, et kas sealt bussid ikka käivad Hiina, sest tal lõppeb Vladivostokki jõudmise päeval Vene viisa otsa. Üks briti kuttidest tunnistas, et on algaval EM-l prantslaste poolt, mispeale teised britid teda pikalt jõllitasid, „fare enough“ mühatasid ja veel ülbemalt edasi jõllitasid.

Jakuudid, keda me väga rassistikul kombel räpasteks hiinlasteks pidasime ja üliväga kartsime, et need „miljon hiinlast seal registratuuris“ meie tuppa pannakse. Pandi hoopis oksendavate norrakate tuppa ja õhtul selgus, et polegi hiinlased, on hoopis toredad jakuudid, kes räägivad nii vene, sahha kui inglise keelt ja mängivad kitarri. „jakutskie pesnit“ minu soovil siiski ei mänginud, mängisid Limp Bizkitit (No one knows what it’s laaaaaik…“ ja küsisid kõigilt, et do you know the words. Keegi ei teadnud.

Hispaania vanapaar – mees tutvus igal hommikul kaartide ja reisijuhtidega, naine pistis samal ajal tardunud ilmega u 20 küpsist kinni ja jõi sooja mullidega piima peale.

Üks ameerika mees, kes nägi välja nagu Sean Connery, ainult et kõvast koledam, tegi ööd läbi läpakaga tööd ja rääkis mobiiltelefoniga, et saadaru, mulle pakuti siin viit kilo. Ausalt, ma räägin sulle, sõitis viis taksot ette ja igas ühes oli kilo sees. Ma ütlesin neile, et kutid, nii me bisnest ei tee ja sinna see viis kilo läks. Pärast rääkis mingile nõmedale sakslasele, et ta on Venemaal 8 aastat elanud, 5 äri püsti pannud, kogu raha kaotanud. 40tuhat dollarit on ta invsteerinud Venemaale, saate aru, 40tuhat dollarit. Sakslane ütles sellepeale, et vau, sa oled siis tõeline heategija, kui nii palju raha siia jätad selle peale.

Meie akna all tehti 3 ööd järjest teetöid, mistõttu Kusta oli väga tige. Mul olid kõrvatropid.

Link hostelile ka.

Naised

See, kui ilusad ja hoolitsetud nad on, pani alguses igasugu „slaavi maitse“ kommentaari vakatama. Üks leevendav seletus on see, et käimasolnud maipühade guljanijet võeti väga tõsiselt, sest nädala edenedes ärinädalaks muutusid kontsad veidi lühemaks ja seelikud pikemaks, mõnel metroos olid isegi teksad. Maniküür on neil eale, nädalapäevale ja ilmale vaatamata kõigil vinge. Igatahes, kuni ilm soe ja pargid ligipääsetavad püsisid, oli naisi väga põnev õlle ja piruka kõrvale vaadata. Ja siis öösel baaris muidugi. Kõigepealt tantsisid naised põrandal, siis letil, siis ümber järtsis seisvate meeste ja lõpuks mõni õnnelik mehega ka.

Teater pettis siiski lootusi – seal oli igasuguseid, näiteks üks Mötörheadi dressikaga tüdruk, kes jättis dressika garderoobi ja jalutas Manowari t-särgi väel saali. Samas ühel naisel oli jällegi pulmakleit seljas ja soeng ka. Kusta on mulle lati suitsuvorsti võlgu nende teatrinaiste pärast.

Lõppeks - Peterburi naised polnud üldse nii jahmatavad, isegi 9. mail polnud osadel maniküüri.

Teater – Farenheit 411

Teadsime juba ette, et me eriti palju aru ei saa ja lugesime raamatu läbi (mul jäi lõpp lugemata). Oleks vast rohkemgi saanud, aga teatris on väheke teistmoodi kui kinos või televiisoris – ei saa kõvemaks keerata, et paremini kuulda.

Ülejäänud publik sai aga ilusti aru ja oli üsna kirgline. Hõikas vahele, plaksutas pärast stseene (eriti läks peale see mees, kes tuletõrjeülemat mängis – Viktor Verzhbitski), sosistas, kui aru ei saanud. Kui keegi publikust liiga kõva lärmi tegi, tõusis püsti saalitöötaja (neid istus igas nurgas) ja vibutas näppu. Võimas. Kui Elmo etenduse lõpus eesti keeles piiblikatkendit luges, rullus üle saali „Tshevoo“-laine ja noormees ees vasakul märkis, et „nu shto eto, tshuzhoi jazõkk!“

Ostsime Elmole valge roosi ja kaardi, kus tänasime elamuse eest ja kutsusime ta õlut jooma. Teatris tekkis kontsurebija-daamiga väheke jagelemist, et mis mõttes me ise ei taha talle lille viia, ikka ise tuleb viia. Seletasime, et vot takoi sjurpriiz u nas dlja Elmo, mozhet bõt võ sama daitje… Kontsurebija-daam läkski liimile ja Elmo oli väga üllatunud, hakkas kohe publikuridu pilguga sobrama. Me muudkui plaksutasime ja itsitasime.

Pärast etendust oli muidugi probleem, et kui nüüd hull helistabki, siis kus me teda, võõrast inimest siin ootame võõras linnas ja võõras linnajaos. Leidsime juba mingi kõrtsi, kui Elmo helistaski. Sada aastat klapitasid seal Kustaga, et täna on hästi ei sobi, aga mis homme teete ja mis üldse Moskvas teete ja kuidas etendus meeldis.

Muideks mis-te-Moskvas-teete küsimust on meile nii enne minekut, pärast tulekut kui olemise ajal väga palju esitatud ja võimatu on vastata nii, et keegi vastusega rahule jääks. Et mismõttes niisama, mismõttes kultuur, mismõttes lebo ja õlu.  Nüüd saab vähemalt öelda, et lugege reisikirja .

Metroo

Ütlevad, et see on Moskvas vaatamisväärsus ja teatud jaamad tuleb läbi sõita. Me siis tegime Metroojaamade missivõistluse. Sõitsime läbi ja andsime punkte. Kokkuvõtteid pole siiani teinud, aga vist oli nii, et minu lemmik oli Belorusskaja ja Kusta lemmik Kievskaja. Kõige meinstriimim-lemmik on turistidel vist Majakovskaja.

Metroost saime ka kõige vingema kontserdielamuse. Lenini nimelise raamatukogu all nimelt mängis keelpillikvartett.  Hästi mängis, mitte et ma aru saaks, kui keelpillikvartett halvasti mängib.

Slava korraldas viimasel õhtul meile veel jätku-metrootuuri ja tahtis meid viia veel kuskile sillapealsesse jaama, aga pidime Peterburi platskaardile kiirustama ja jätsime Slava järgmiste Moskvasse jõudnud eestlaste kamandada.

Peterburi metroo on muidugi sesmõttes vingem, et vahepeal jõuad korraks karta-loota, et ei tea, kas me jõuame siin Austraaliasse välja enne kui põhi vastu tuleb.

Viru keskuse trepid sõidavad vääga aeglaselt, ütleks ma veel käinu-näinuna.

Paraad ja muu prazdnik

Mõtte, et paraadi näeb, matsin juba minnes maha. Kui juba Pärnus sõbrad kurtsid, et ei mahtund end patriootidest läbi litsuma et midagi näha, siis mis veel Moskvast rääkida. No ja muidugi oligi nii, et patrioodid nägid paraadipäeval ainult tehnikat, marssimist pidi televiisorist või paar päeva varem harjutusel vaatama.

Laupäeva öösel aga juhtus nii, et tulime Ohhotnõi rjadis metroost välja ja leidsime end Tverskajat palistamas koos ülejäänud rahvahulgaga, kes passis villiseid, soomukeid, tanke ja muid masinaid, et need Punase väljaku poole liikuma hakkaks.

Umbes pool tundi passimist ja lõpuks hakkasidki. Rahvas plaksutas ja vilistas ja juubeldas, tankid kõrisesid. Jube müra.

Selle poole tunni ootamise jooksul sõbrunes meiega üks papi, kes kuuldes, et me oleme Eestist, teadis rääkida, et lumine Tartu on talvehommikuti väga kaunis, kõik magavad ja väga vaikne on. Samuti seda, et Ohhotnõi Rjadi pidi kõvasti lisabetooni valama, et see topolid kaubamajja ei kukuks. Muidu oli tal väga hea meel, et selline suur pidu toimub üle 17 aasta. Jutukas papi oli ja kõrvalt ühmasid mingid kutid, et mis sa jutustad, neiud ei saa arugi. Jutu peale, et saame ikka, küsisid ka kutid, et kust tuleme. Ja teadsid kohe rääkida, et Eestis ei sallita venelasi ja on Venemaa-vastane suhtumine. Ma ütlesin, et natuke võib-olla on, aga see on märksa keerulisem lugu. (sõna „slozhnõi“ sai mulle armsaks juba talvel, kui me Ukraina-Jevgeniga valimisi vaatlesime ja see Jevgeni parasiitsõna oli).

See, kuidas linn dekoreeritud oli, tüütas üsna ära lõpuks. Võtame kasvõi eriti totrad majasuurused plakatid uuel Arbatil.

Või siis selle kauni kompositsiooni:

Või minu erilise lemmiku:

Küll aga lootsin siiralt, et Dima kroonimise puhul linnas suured rahvapidustused või vähemalt Deep Purple’i kontsert toimub. Barankatki. Kogu Kreml oli lintidega ümber piiratud ja ülejäänud linnas ulus tuul. Autosid oli ainult palju pargitud igale poole ja OMONi.

9. mail olime Peterburis. Seda lipu rüvetamise lugu ei näinud, aga rüvedalt palju inimesi oli tänavatel küll. Joodi õlut, söödi pirukaid, me seekord mitte, sest Polona oli hommikul kõva pudru keetnud.

Burak ja Slava

Et üksteisest mitte hulluks minna, käisime Moskva CouchSurfi kogunemisel. Jõudsime liiga hilja ja pea-aegu poleks urgast üles leidnudki, sest ma ei kirjutanud koha nime üles, ainult aadressi.

Lenini prospekti metroopeatuse ümbrus teisipäeva hilisõhtul on üsna kõhe kant. Seal on majad, mille ehitasid Solzhenitsõn ja teised vangid. Külm oli, ostsime pipraviina. Ma polnud varem pipraviina joonud, maitses palju parema külmarohuna kui kõik need rohuliksid.

Kokkusaamisel olid mõned itaallased, kaks uduvuntsidega moskva poissi, kes vaatasid meid kohe siukeste „ahhaa, fashistid“ nägudega ja meie (okei, mina) neid „ahhaa, nashistid“ näoga.

Üks kenam inimene oli ka – Burak, kes on tegelikult Türgist, aga ehitab Moskvas bürookompleks-kaubanduskeskust ja oskab teaduslikult rääkida, kui palju peab hoones temperatuur olema. 23 kraadi nimelt, sest kuigi see on naiste jaoks tiba liiga külm ja meeste jaoks tiba liiga palav, on läänemaailmas kultuuriliselt aktseptaabel, kui naistel on tööl tiba rohkem riideid ja meestel tiba vähem riideid seljas.

Slava oli üks neist uduvuntsidega poistest, kelle Burak järgmisel päeval ka meiega baari kutsus. Tuli välja, et on tore poiss (nashi-küsimust ei küsinud küll). Tegelikult Kurskist, aga tulnud Moskvasse keemiat õppima ja nüüd töötab instituudis. Töö on tore ja instituut annab elamispinna, ainult Slava ema muretseb seal Kurskis natuke, et Slava võiks endale rohkem tulevikku kindlustada ja oma elamise hankida. Moskvaga on Slava suhe igatahes väga armastav.

Slava ja Buraki pärandasime järgmistele eestlastele, kes saabusid Moskvasse täpselt siis, kui meie ärasõidule asutasime. Äkki neil on mõni normaalsem pilt ka meist kõigist. Mul on ainult selline. Burak ja Slava on parempoolsed.

Ajud

Ehk Mozgi – nii kutsutakse Moskva teaduste akadeemia peamaja, teadis Slava rääkida.

Tahtsime sinna ülemise korruse kohvikusse minna vaadet imetlema ja kutsusime Buraki ka. Burak kutsus omakorda Slava, mil selguski, et Slava on tegelikult tore keemik. Kui ta ülikoolis käis, elas ta “seal vasakpoolses tagumises tornis”, akna ääres oli lai plekk, kus sai jalgu kõlgutada ja keemiat õppida.

Slava oleks vist jäänudki sinna astangule Moskvast ja keemiast rääkima. Aga pakane oli.

Vaade oli vinge, aga väike õlu maksis 200 rutsi. Eijah, hindadega peab Moskvas veidi harjuma, kõrged küll, aga nii rõvedad ikka pole kui Norras.

Platskaart

Ma polnud varem sellisega sõitnud ja väga tore oli.

Eriti tore oli Moskvast lõpuks külmast jaamahoonest sooja vagunisse saada. Kurski vaksali kohta, kus me 3 öiset tundi pärast metroo sulgemist ja enne rongi väljumist veetsime, ütles Slava, et see on koht, kus on kõige rohkem kodutuid, aga see on okei, sest seal on kõige rohkem miilitsat ka. Ei kõlanud väga toredalt kumbki variant. Aga lõppkokkuvõttes oli sedasi, et pileti ettenäitamisel lasti ootesaali, kus polnud kumbagi ja sai telekast NTVst mingit vana filmi vaadata. Inimesed magasid ja jube külm oli. Aitasin ühel vanal kasukas mehel automaadist teed osta, algul väites, et ainult müntide eest saab, pärast tuli välja, et paberi eest saab ka.

Meil oli väga tore ja südamlik vangunisaatja. Rong tuli Novosibirskist ja oli puupüsti täis magavaid Vene inimesi. Moskvast oli kurb ära sõita, vaatasin teki alt veel pikalt , kuidas toss, tehased ja Ostankino mööda libisevad.

Hommikul tõi Kusta kuskilt 15 rubla eest teed ja sai veel tunnikese Loode-Venemaad imetleda. Uusi kirikuid on palju, pani Kusta tähele. Ma mõtlen, et kolhoosikeskuste värk – hrustshovkad ja laudad püsti, tulid paarikümne aasta pärast ka kirikud.

Moskva-Jakutski raamatu leidsin raamatute üleujutuse käigus. Päris naljakas lugemine, saab palju igikeltsast ja sellele ehitamise tehnoloogiatest teada. Pärast oli kohe, millest Mishaga rääkida.

Plaadid

Gorbushkini turule Moskvas me ei jõudnud, käisime hoopis Izmailovskis, mis oli jube turistikas, ainult matrjoshkad, merevaik ja kadakas.

Himu kuulaste 300-looga CD plaatide järele oli aga suur ja lootsime neid Peterburist leida. Misha teadis aga rääkida, et Venemaa üritab praegu agarasti WTOga ühineda, mistap on vaprasti ära korjatud kõik sellised plaadid. Siiski oskas ta Baltiskii vaksali lähedal Peterburis paari poodi soovitada ja lõpuks leidsime ühte koma teist saime. Misha oli mulle märkmikusse rea bände kribanud. Et kui mulle Kino ja Zemfira ja 5nizza meeldivad, siis võiks meeldida ka see ja teine.

Kusta sai veel sõbrale Notsnõje Snaiperõ kuskilt Vassili saare toidupoest, mujal polnud.

See, kuidas neid mutantplaate i-tunesile söödavaks teha, pole ma veel avastanud.

Piiter

Kui me hommikul Piiterisse jõudsime, oli ilm piisavalt kehv ja kott raske, et turisti teha. Ostsime hoopis piletid koju ja sõitsime trammiga. Mis kaardi järgi viis nagu kesklinna, aga tegelikult sõitis veel tolmusemasse kanti. Trammiga sõita oli tore, nägi linna ja ei pidanud palju vaeva nägema. Lahkelt jagati jälle tasuta tsirkust, harjutati võidupäeva paraadiks, pannes kogu liikluse kesk päeva soomukite jm kola pärast kinni.

Siis sõime pliine restoraniketis “Teremok” ja saime Polona ja mingite sommidega Lenini juures kokku. Polona on Sloveeniast, aga Kusta Erasmuse-sõber Hispaaniast. Sommidest üks oli ka Hispaania-erasmus. Läksime Polona juurde ja tegime pizzat. Polona elab Kirde-Peterburi paneelrajoonis suure pargi ja tiigi ääres. Üheksandale korrusele viib selline mustas puuris lift, mida ma olen varem ainult krimkades ja Pariisis näinud.

Misha

Misha on Polona peika ja põhjus, miks Polona üldse viitsib hirmsal Venemaal elada. Mulle meeldis Misha väga, isegi siis, kui kell juba neli hakkas saama, mul kole uni, aga Misha jutud ikka otsas polnud. Samas oli ikka huvitav ka.

Misha on oma elu esimesed 13 aastat elanud Tshukotkal, kus ta isa ja ema töötasid ilmaennustajatena. Isa varases nooruses ka jääraiujana – ülesandeks toimetada paarisajahingelisele külale iga päev magedat vett. Sellest ajast peale on Misha isal kõva füüsiline vorm, kuigi ta suitsetab nagu vana toi. Misha ise hakkas ka 11-aastaselt suitsetama, sest muud polnud Tshukotkal eriti teha, aga kui Polonaga tuttavaks sai, jättis maha. Misha õpib ka ilma ennustama ja muretseb väheke sellepärast, kuidas armeest ära saada. Õigemini armeest polegi vist nii keeruline ära saada kui välismaa viisat, kus oleks kirjas, et tal on armeega sotid okeid.

Tiba rääkisime poliitikast ka, Mishal on kahju, et nii vinge mees nagu Kasparov ära keeras ja Limonoviga koalitsiooni tegi ja et Jabloko meestega üldse õnnetusti on. Misha arvab, et tegelikult sai Medvedev nii 30% häältest. Misha ja Polona mõlemad rääkisid palju sellest, kui tuksis on Venemaa teadus. Et kel vähegi ajusid, laseb jalga ja õppejõud, kes jäävad, on kas fossiilid või imelikud, sest professori palga eest ära ei ela.

Ma arvan, et see Peterburi köögipidu oli selle reisi kõige toredam osa, kahju, et ühe ropsuga kõik need jutud meelde ei tule. Avardavad jutud olid. Ühtegi pilti ei teinud.

Nina

Nina on minu Erasmuse-sõbranna ja me saime temaga viimasel päeval kokku Piiteris, et kohvi-teed juua. Eriti midagi põnevat Nina ei rääkinud või meil lihtsalt oli Venemaast juba nii selge pilt, et rohkem ei huvitanud. Isegi kõrgharidusreform mitte. Aga genealoogia oli Ninal jälle põnev – Nina isa on Kamtšatkalt, ema Kaukaasiast.

Banja

Mitu tükki on öelnud, et tee mis sa teed Venemaal, aga banjas käi ära. Kusta oli põrgukuumuse suhtes skeptiline ja nii matsime Moskvas mõtte maha, kallis oleks ka olnud. Köögipeol küsis aga Misha-Polona sõber Julia üsna tühja koha pealt, et kes homme banjasse tuleb.

See, et ta Vassili saarel ühte urgast teab, kõlas ka paljulubavalt. Ja perspektiiv teha 9. mail midagi üdini venelikku, mis ei hõlmaks endas punaseid palakaid, tundus suisa vastupandamatu.  Näide punastest palakatest:

Ühistranspordiga olevat Peterburis loomingulised lood. St meil oli kogemata selline kaart, kus igasugu bussi-trolli-trammi ja maršrutkaliinid peal. Ükski õige polnud, seega täitsa ime, et suvaline maršrutka meid täiesti õigesse kohta viis.

Banja oli aus, aga tühi, eks kõik panid pidu või datšas seemneid juba. Seega pidi Julia ise leili uhama, aga ma ütleks, et need „nu-kak-u-vas-tam-na-verhu,-ješšoo-daa?“-d pärast julmi kopatäisi väga usutavalt välja. Ahi ja kulp:

Külmaveebasseinis hullas Julia nagu koer, kes kevadel esimest korda vette saab.

Ja lõppkokkuvõttes – oli nagu räägitakse roppkuum, rõvekülm ja võttis  katuse sõitma.  Föön maksis viis rubla.

Putin on Vassili saarelt pärit, nii et kes teab – äkki on me higid nüüd segunenud.

Buss koju

Bussi ootamine oli ärev, tahtnuks juba ära sest linnast. Või vähemalt bussi magama. Baltiskii vaksal ei näind ka väga sedamoodi välja, et sealt tavapärane bussi peale minna oleks. Siiski õnnestus. Esimene buss polnud meile, teine oli. Mistika oli see, et nii meie kui mitte-meie bussi roolis oli üks ja sama mees. Kaksikud? Spets linnapiirini-sõitjad/peatustes seisjad bussijuhid neil?

Pliin, kuidas buss haises. Ise veel Eurolines. Lihtsalt sellepärast, et parnid tagaotsas võtsid tossud jalast ära. Istusime ettepoole. Ei aidanud eriti.

Piiril läks kiiresti, registreerimislehte ei küsitud (migratsioonikaarti küll). Vene piirivalvur flirtis kõikide naistega peale minu. Näiteks Kustale ütles kelmikalt: „Krjiiistiij!“ ja igasugu slaavi neiudele ütles midagi sellist, et nad pärast tükk aega edvistasid ja itsitasid. Aga ma olin esimene naine passijärjekorras ka, äkki ta lihtsalt ei tunnetanud veel oma võimalusi.

Oleks kiireminigi läinud, aga mingi pooleks tunniks pani buss inimesed tax frees maha. Käisin lasin meile paberile parfüümi, aitas uue laksaka juustuhaisu vastu küll. Narva paistis põnev linn öösel, lähme Narva ükspäev.